7. päev (23.08)

Äratus oli 5.30 ja kell 6 hommikul sõitsime juba Weseler Heide poole. Weseler Heide on üks kohalikest looduslikest vaatamisväärsustest. Tegemist on suure nõmmemaastikuga, kust avanevad väga ilusad vaated ümbruskonnale, ja ausalt öeldes oli kogu see loodus tõesti ahhetama panev. Hommikul oli küll natuke liiga jahe ja ma polnud päris kindel, kas nii vara ärkamine oli seda väärt, aga mida aeg edasi, seda mõnusamaks ilm läks. Lõpuks oli tegelikult ideaalne ilm jalutamiseks.

Me jalutasime kokku umbes 11 kilomeetrit, aga üllataval kombel oli see väga lõbus. Saime perega terve tee jutustada ja üksteist paremini tundma õppida, eriti vahetusvennaga. Kuna vahetusvend on ka Eestis vahetusaastal käinud, teab ta isegi mõningaid eestikeelseid sõnu ja lauseid. Üldse oli kuidagi hästi mõnus niimoodi terve perega koos aega veeta. Tundsin, et see võttis ka natuke pingeid maha ja hakkasin ennast nendega järjest vabamalt tundma.

Kui lõpuks auto juurde tagasi jõudsime, sain kohe aru, miks pere oli tahtnud nii vara kohale tulla – parkla oli täiesti rahvast täis ja parkimiskohtadest oli korralik puudus. Nii et võib-olla oli kell 5.30 ärkamine ikkagi asja eest;)

Koju tagasi jõudes läksime kõik lõunauinakule, sest pärastlõunal pidin ma vahetuspere vanavanematega kohtuma. Pärast lõunauinakut tundsin ennast õnneks palju elusamana ja olin valmis nendega kohtuma. Nad olid mega toredad, aga kahjuks ei osanud nad inglise keelt, nii et pidin enda A2–B1 saksa keele sügavustest välja kaevama mingeid normaalselt kõlavaid lauseid (oi kuidas ma kahetsen, et ma viis kuud vahepeal saksa keelt ei rääkinud). Alguses oli natuke hirmus, aga kuidagi saime ikkagi hakkama.

Lõpuks oligi õhtu käes, kõik läksid oma kodudesse ja mina hakkasin vaikselt järgmise päeva pärast närveerima, sest esimene koolipäev oligi juba homme! Ma teadsin küll, et lähen kooli koos vahetusemaga ja koolis peaksid olema mõned tüdrukud, kes on päeva jooksul minuga ning näitavad mulle kooli, aga ikkagi tundus see kõik nii hirmus. Saksa keele rääkimisoskus on juba ammu kadunud asjade hulgas ja mis siis, kui keegi ei oska inglise keelt? Mis siis, kui ma ei saa mitte millestki aru? Mis siis, kui ma ei oska kellegagi rääkida? Mis siis, kui ma... .

Järjest hakkas pähe tulema uusi mõtteid sellest, mis kõik järgmisel päeval juhtuda võib. Üritasin endale küll sisendada, et küll ma kuidagi hakkama saan, aga aju oli ilmselgelt otsustanud just enne magamaminekut kõik võimalikud stsenaariumid läbi mängida. Õnneks sai väsimus lõpuks võitu ja jäingi magama.

Pilte matkast