Esimene koolinädal Saksamaal (25.08 - 30.08)

Kui ma oma teise koolipäeva hommikul ärkasin, oli mul ees järjekordne üsna hirmutav päev. Õnneks olin selleks ajaks vähemalt oma tunniplaani kätte saanud, nii et erinevalt esimesest päevast teadsin enam-vähem, kuhu ma minema pean ja mis mind ees ootab. See võttis natuke pinget maha, kuigi päris rahulik ma kohe kindlasti veel ei olnud.

Esimene tund oli inglise keel ja õpetaja tundus kohe hästi tore. Väga pikalt niisama sisse elada mulle aga ei antud, sest juba esimeses tunnis pidin kaasa tegema väikese töö, kus tuli saksakeelseid sõnu inglise keelde tõlkida. Umbes kahekümnest sõnast oskasin ma äkki paari… . Samas läks tegelikult isegi paremini, kui alguses arvasin, sest need polnud just sellised sõnad, mida Eestis tavalises saksa või inglise keele tunnis õppinud oleksin. Vähemalt sain kohe aru, et selle aasta jooksul on mul veel päris palju uusi sõnu, mida pean enda ajusoppidesse hakkama mahutama.

Üldse oli esimene koolinädal natuke omamoodi, sest päris mitmed tunnid jäid õpetajate puudumise tõttu ära (mõned olid väljasõitudel ja mõned haiged). See tähendas, et mõnel päeval tekkis mul lausa viis vaba tundi. Alguses kõlas viis vaba tundi muidugi nagu unistus, aga päris nii kaua ei viitsinud ma ka lihtsalt koolis passida. Seega kasutasin seda aega hoopis selleks, et linnas ringi jalutada ja oma uut kodulinna natuke paremini avastada.

Kolmapäeval otsustasin näiteks jalutada enda linna McDonald’sisse, mis kaardi peal ei tundunudki nii kaugel… reaalsuses oli ikka päris korralik jalutuskäik. Aga vähemalt oli mul aega ümbrust vaadata. Üks asi, mida olen Saksamaa McDonald’site juures märganud, on see, et siin tundub päris paljudes kohtades olevat ka mänguväljak. Eestis ja Soomes pole ma neid vähemalt nii palju märganud (üpris väike täiesti ebavajalik tähelepanek, aga nüüd teate teie ka:)).

Kõige suurem väljakutse on minu jaoks siiani olnud muidugi saksa keeles toimuvad tunnid. Kõik räägivad NII kiiresti ja kuna mu aju pole veel harjunud mitu tundi järjest saksa keelt töötlema, siis vahel tekib küll tunne, et ma lihtsalt istun seal ja loodan parimat, et keegi ei küsi mind. Ühes tunnis sain näiteks alles päris lõpus aru, et terve aeg oli räägitud narratiivsetest tekstidest. Vähemalt sain lõpuks aru – loeme sedagi edusammuks onju. Samas olen juba märganud, et mida rohkem ma saksa keelt kuulan, seda rohkem hakkavad mingid sõnad ja laused tuttavalt kõlama. Vaikselt hakkab aju vist aru saama, et tal pole sellest saksa keelest enam pääsu järgmised 10 kuud...

Üks väga suur üllatus oli aga hoopis matemaatika. Ma poleks ausalt öeldes arvanud, et Saksamaale tulles hakkan ma jälle matemaatikat armastama, aga siin me nüüd oleme. Eestis meeldis mulle matemaatika umbes kümnenda klassini (ehk kuni kooli vahetasin), aga pärast seda kadus see armastus üsna kiiresti ära. Minu esimene matemaatikatund siin oli aga nii tore (JA MA SAIN ARU MILLEGIST), et mul tekkis päriselt tunne, et äkki hakkab matemaatika mulle jälle meeldima. Eks näis, kas ma räägin sama juttu ka paari kuu pärast :).

Ka bioloogiatund oli seekord väga äge, sest tegime gruppides erinevaid katseid. Võrreldes minu esimese bioloogiatunniga, kus mu suurim saavutus oli sõnast „ATP“ aru saamine, oli areng vähemalt märgatav. Inglise keele tunnid on samas natuke keerulisemad. Inglise keelest saan ma küll aru, aga ma pole kunagi inglise keeles just kõige teravam pliiats olnud, nii et seal pean samuti natuke rohkem pingutama (eriti kui peab tõlkima asju või analüüse saksa ja inglise keele vahel).

Nädala jooksul hakkasin õnneks ka teiste õpilastega järjest rohkem suhtlema. Alguses oli päris hirmus ise inimestega rääkima minna, sest kõik oli uus ja inglise keelt siin eriti ei räägita. See tähendab, et ma ei saa lihtsalt mugavalt inglise keele peale üle minna, kui saksa keelest midagi puudu jääb. Nädala lõpuks olin aga juba paari inimesega rohkem rääkima hakanud ja koolis olemine ei tundunud enam päris nii hirmus. Ma ei saa veel öelda, et oleksin nädalaga mingi hiiglasliku sõpruskonna leidnud, aga vähemalt tunnen, et hakkan vaikselt kohanema. Tuleb võtta üks nädal (loe: üks tund) korraga.

Pärast kooli veetsin päris palju aega ka oma vahetusperega. Õhtuti sõime koos ja rääkisime lihtsalt elust ja olust ning sellest, mis kellelgi päeva jooksul juhtunud oli. Need ühised õhtusöögid on mulle väga meeldinud, sest nii saan perega järjest rohkem tuttavaks ja samal ajal ka saksa keelt harjutada. Ehk põhimõtteliselt keeleõpe koos söögiga – pole üldse paha variant.

Üks asi, mida ma selle nädala jooksul VÄGA palju tegin, oli jalutamine. Saksamaal oli ka päris soe ja mõnel päeval oli pärast kooli umbes 30 kraadi. Seega pikem jalutuskäik oli korraga nii mõnus kui ka natuke piinav, eriti kui päike otsustas täie võimsusega töötada. Samas meeldis mulle pärast kooli niimoodi omaette ringi kõndida. Sain päeva jooksul toimunu enda jaoks läbi mõelda ja samal ajal jälle natuke rohkem ümbrust avastada.

Nädala jooksul rääkisin ka mõne Eesti sõbraga. Kuigi vahetusaastal soovitatakse just kodustega mitte liiga palju suhelda, siis minu jaoks aitab see tegelikult päris palju. Mulle meeldib pärast kooli kellelegi rääkida (ka Eestis olles oli see mu traditsioon peale kooli), mis mu päeval juhtus, mida uut õppisin ja millest ma üldse aru sain (või millest ma kohe üldse aru ei saanud). Nii saan päeva ka enda jaoks uuesti läbi mõelda ja vajadusel hiljem mingid sõna tõlked või teemad üle vaadata.

Laupäeval sain lõpuks natuke kauem magada, mis pärast esimest koolinädalat oli VÄGA vajalik. Proovisin natuke õppida, veetsin aega vahetusperega ja käisin vahepeal ka üksi jalutamas. Õhtul läksin koos oma vahetusvennaga vaatama, kuidas mu vahetusema linnakooriga esines. See oli mega äge ja ilus kogemus ning mulle väga meeldis neid laulmas kuulata.

Pühapäeval käisime vahetusemaga Aafrika laadal, kus oli nii palju maitsvat sööki kui ka head muusikat. Seal sain ma ka esimest korda elus endale Aafrika kalasabapatsid koos roosade juustega ja need nägid MEGA ägedad välja! Kindlasti üks selle nädalavahetuse highlight'e.

Kokkuvõttes oli see nädal päris pingeline, aga samal ajal juhtus nii palju uut. See oli minu esimene täielik koolinädal Saksamaal ja samal ajal ka esimene nädal, kus hakkas tekkima natukenegi selline päris argipäeva tunne. Kõige rohkem väsitavad mind praegu vist just saksa keel ja kogu uus keskkond. Eestis võisin koolipäeval vabalt alles südaöö paiku magama minna, aga siin olen hakanud juba umbes kell 11 voodi poole vaatama, sest pärast tervet päeva saksa keele kuulamist on mu aju lihtsalt töölepingu lõpetanud.

Samas tunnen, et iga päevaga läheb natuke lihtsamaks. Juba selle nädala lõpuks sain mõnest asjast rohkem aru, julgesin rohkem inimestega rääkida ja tundsin ennast koolis natukenegi vabamalt. Kui nädala alguses oli veel päris palju sellist „appi, kuidas ma järgmised kümme kuud hakkama saan?“, siis nädala lõpuks oli tunne juba rohkem „okei, äkki ma saan sellega isegi hakkama“. Esimene nädal oli küll väsitav, natuke hirmus ja kohati väga segadust tekitav, aga samal ajal ka mega põnev. Eks nüüd näeb, mida järgmine nädal toob :)

Pilte koolist ja vahetusema esinemisest