Sandra Saksamaal

Kui ma oma teise koolipäeva hommikul ärkasin, oli mul ees järjekordne üsna hirmutav päev. Õnneks olin selleks ajaks vähemalt oma tunniplaani kätte saanud, nii et erinevalt esimesest päevast teadsin enam-vähem, kuhu ma minema pean ja mis mind ees ootab. See võttis natuke pinget maha, kuigi päris rahulik ma kohe kindlasti veel ei olnud. Esimene tund oli inglise keel ja õpetaja tundus kohe hästi tore. Väga pikalt niisama sisse elada mulle aga ei antud, sest juba esimeses tunnis pidin kaasa tegema väikese töö, kus tuli saksakeelseid sõnu inglise keelde tõlkida. Umbes kahekümnest sõnast oskasin ma äkki paari… . Samas läks tegelikult isegi paremini, kui alguses arvasin, sest need polnud just sellised sõnad, mida Eestis tavalises saksa või inglise keele tunnis õppinud oleksin. Vähemalt sain kohe aru, et selle aasta jooksul on mul veel päris palju uusi sõnu, mida pean enda ajusoppidesse hakkama mahutama. Üldse oli esimene koolinädal natuke omamoodi, sest päris mitmed tunnid jäid õpetajate puud...

Ärkasin täna juba kella 7 ajal hommikul, sest ööuni oli väga rahutu. Ainult vähkresin üht- ja teistpidi ning korralikult magama jäin vist alles hommikupoole. Kui ennast lõpuks voodist välja vedasin, hakkasin mõtlema, mida selga panna, ja muidugi läks kohe lahti ka lõputu küsimuste rada. Mis siis, kui ma ei saa millestki aru? Mis siis, kui ma ei leia õiget klassiruumi? Mis siis, kui ma ei oska kellegagi rääkida? Ühesõnaga aju oli juba enne kooli jõudmist otsustanud kõikvõimalikud stsenaariumid läbi mängida. Lõpuks hakkasime vahetusemaga kooli poole liikuma. Kui kooli juurde jõudsime, jäin ammuli suu kooli maja vaatama, sest see nägi nii suur ja ilus välja… Kooli sisse minnes jäi mulle kohe silma see, kui palju oli seal rahvast ning kõik olid eri vanuses ja erineva kultuuritaustaga (Eestis käisin gümnaasiumis, kus olidki ainult 10.–12. klassi õpilased, kui Saksamaal on minu koolis 1.-12. klass). See ei aidanud just mu hirmule ära eksida kaasa. Edasi liikusime sekretäri juurde, kus mu vah...

Äratus oli 5.30 ja kell 6 hommikul sõitsime juba Weseler Heide poole. Weseler Heide on üks kohalikest looduslikest vaatamisväärsustest. Tegemist on suure nõmmemaastikuga, kust avanevad väga ilusad vaated ümbruskonnale, ja ausalt öeldes oli kogu see loodus tõesti ahhetama panev. Hommikul oli küll natuke liiga jahe ja ma polnud päris kindel, kas nii vara ärkamine oli seda väärt, aga mida aeg edasi, seda mõnusamaks ilm läks. Lõpuks oli tegelikult ideaalne ilm jalutamiseks. Me jalutasime kokku umbes 11 kilomeetrit, aga üllataval kombel oli see väga lõbus. Saime perega terve tee jutustada ja üksteist paremini tundma õppida, eriti vahetusvennaga. Kuna vahetusvend on ka Eestis vahetusaastal käinud, teab ta isegi mõningaid eestikeelseid sõnu ja lauseid. Üldse oli kuidagi hästi mõnus niimoodi terve perega koos aega veeta. Tundsin, et see võttis ka natuke pingeid maha ja hakkasin ennast nendega järjest vabamalt tundma. Kui lõpuks auto juurde tagasi jõudsime, sain kohe aru, miks pere oli tahtnud ...

Ärkasin umbes 10 ajal. Aknast välja vaadates nägin, et täna oli meie kodutänaval flea market, kus kõik said müüa oma vanu asju: riietest mööblini. See tundub olevat Saksamaale üsna omane. Täitsa huvitav oli vaadata, mida inimesed müüki olid toonud ja kui palju erinevaid asju seal oli. Pärastlõunal pidime minema terve perega linnatuurile ratastega, aga ma pole kunagi eriti rattaga sõitnud ja kuna ratas oli mulle ka suur, siis peale paari katsetust ütlesid nad, et läheme parem autoga (ma kukkusin peaaegu, kui host mother poleks mind püüdnud). Nad ütlesid ka, et hakkavad mulle homme rattasõitu õpetama, tundub üpris õudne. Ma ausalt ei tea, kuidas see välja hakkab nägema, aga eks homme näeb :)) Kuid me läksime siis linna ja nad hakkasid vaikselt tutvustama, mis on mis. Me alustasime Französischer Gartenist, kui ootamatult hakkas vihma sadama. Kiirustasime edasi vanalinna, kus olid niiiiiii ägedad majad, see arhitektuur ja kõik oli lihtsalt muah (nagu filmist võetud). Seal ringi vaadates te...

Täna oli esimene päev, kui sain ennast reisiväsimusest välja magada. Ärkasin kuskil 14 ajal ja tundsin ikka veel nii suurt väsimust. Lõpuks sõin hommikusööki (tegelik nimetus peaks olema õhtuoode;)), kui vahetusvanemad ütlesid, et nad lähevad ise mingile üritusele, ja uurisid, kas ma tahaks kaasa tulla. Ma mõtlesin küll, et võiks minna, aga samas tundsin, et ma füüsiliselt ei jaksaks kuskil rahvarohkes kohas hetkel kaua viibida. Nii et ütlesin, et ma võin järgmine kord tulla, ja jäin vahetusvennaga kahekesi koju. Lõpuks tulin õhtupoolikul mõttele, et äkki läheks väikesele jalutuskäigule uues koduümbruses (10 000 sammu vaja täis saada ikkagist). Ringi jalutades leidsin väga ilusaid maju ja aedu, mis olid nii lahedalt disainitud. Kõik tundus kuidagi uus ja huvitav ning samal ajal hakkas vaikselt kohale jõudma, et see ongi nüüd minu uus koduümbrus järgnevaks kümneks kuuks. Lõpuks leidsin endale ka Saksamaa lemmiktoidupoe: Penny! Seal on nii head hinnad ja ja ja, see tundub kuidagi see õig...

Käisin öösel pesus ära ja läksin otse magama (~00.30 aeg). Of course kuivatasin ennast padjapüüriga, sest minu rätik (üllatus üllatus) oli kohvris ja kohver oli... kuskil maailma peal ringi rändamas. Igatahes hommikul ärgates panime kõik asjad kottidesse/kohvritesse ja tegime toa korda. Edasi käisin söömas ja ootamas teisi, kellega veel viimast hommikut koos veeta. Lõpuks aitasin teistel õpilastel kohvreid vedada. Siis tuligi meie viimane ühine ring, kus saime kätte paberid, kuhu eelmine õhtu kirjutasime nunnusid ja positiivseid asju iga inimese kohta eraldi. Kahjuks seda tehti nüüd ilmselt viimast korda, sest keegi joonistas peeniseid paberite peale. Edasi räägiti, kes mis grupiga Frankfurt-Mainzi läheb, et lõpuks host family’de juurde minna. Saimegi terve grupiga viimast korda hüvasti jätta. See oli väägggaaa palju kallistusi!!! Kuid väga väga kurb hetk:( Aga õnneks ma sain samasse gruppi koos kahe teise eestlasega ning  mu lemmik Teamer Anna oli ka. Anna oli ka see inimene, kes ...