4. päev (20.08)

Käisin öösel pesus ära ja läksin otse magama (~00.30 aeg). Of course kuivatasin ennast padjapüüriga, sest minu rätik (üllatus üllatus) oli kohvris ja kohver oli... kuskil maailma peal ringi rändamas. Igatahes hommikul ärgates panime kõik asjad kottidesse/kohvritesse ja tegime toa korda. Edasi käisin söömas ja ootamas teisi, kellega veel viimast hommikut koos veeta. Lõpuks aitasin teistel õpilastel kohvreid vedada.

Siis tuligi meie viimane ühine ring, kus saime kätte paberid, kuhu eelmine õhtu kirjutasime nunnusid ja positiivseid asju iga inimese kohta eraldi. Kahjuks seda tehti nüüd ilmselt viimast korda, sest keegi joonistas peeniseid paberite peale. Edasi räägiti, kes mis grupiga Frankfurt-Mainzi läheb, et lõpuks host family’de juurde minna. Saimegi terve grupiga viimast korda hüvasti jätta. See oli väägggaaa palju kallistusi!!! Kuid väga väga kurb hetk:( Aga õnneks ma sain samasse gruppi koos kahe teise eestlasega ning  mu lemmik Teamer Anna oli ka.

Anna oli ka see inimene, kes mind rongile saatis. Ma olin enda Aasta Alguse seminari grupist kõige esimene, kes ära läks... . See oli nii kurb ja hirmus ära minna tundmatusse. Kuidas perega suhelda? Kuidas käituda? Küsimusi oli lõputult peas. Siis ma küsisin Annalt selle kohta, aga lõpuks hakkasin hoopis nutma. Õnneks oli Anna olemas ja toetas igatepidi (ma olen talle ääretult tänulik<3).

Edasi olin juba rongis, kus oli veel üks vahetusõpilane, aga ta oli pärit Mehhikost. Rongis olles andis mu vahetusisa ka teada, et mu kohver jõudis nende juurde (YIPPIE, MU ASJAD!) Kuid rongis olles on miljon asja ja meeletu hirm. Mis siis, kui ma neile ei meeldi? Või ma ei saa keeleliselt hakkama? Äkki ma hakkan nutma nende ees? Või nad arvavad, et ma mingi imelik? Või või või... see nimekiri on meeletu, mis peas toimub, aga tuleb loota parimat, eks?

Ma jõudsin lõpuks Cellesse peale mitmeid vetsus käike rongis (Saksa rongides on nii palju vetse😭). Rongist välja minnes käis peast triljon mõtet läbi. Kui lõpuks neid märkasin, siis ma lehvitasin neile ja nad tundusid... mega toredad. Kui lõpuks nendeni jõudsin, oli mu host emal minu jaoks mega nunnu punane õhupall ja mõlemad kallistasid mind.

Edasi sõitsin esimest korda Tesla pardal (see oli crazy, igal pool ainult nupud) ja jõudsimegi lõpuks „koju“. Ma sain ka oma toa, mis oli mega ilus, ja üldse see kodu oli nii ilus!!! Nad kinkisid mulle ka panoraamkaamera ja palju magusat, mis oli neist mega armas!! Siin on ka 3 vannituba ja väga hubane ning avar. Selleks ajaks saime juba ka päris hästi räägitud, natukese hirmu ikka, aga juba vabam tunne.

Lõpuks sain aega ka oma asjad lahti pakkida ja puhata kõigest sellest kohale sõitmisest. Lõpuks kutsuti mind ka õhtust sööma. Kuna nad ise on vegetaarsed ja kalatoidulised, siis see oli päris huvitav. Õnneks on Saksamaal palju parem vegan-toodete valik ja need maitsesid päris hästi (äkki saangi kaalust alla rohkem;)). Saksamaal süüakse tavaliselt õhtusööke koos perega ja sooje toite nad just ei harrasta, pigem erinevaid saiu ning leibu. Õhtusöögilauas rääkiski pere peamiselt saksa keeles ja osa asju tõlkisid inglise keelde minu jaoks.

Peale õhtusööki sain minna oma uude tuppa chillama ja postitada esimese blogipostituse, sest enne polnud lihtsalt aega. Vaevalt kui sain selle tehtud ja sõbraga kõnes räägitud, jäin kiirelt magama.